„Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,“ vastas Andres. „Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.“
„Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ää,“ ütles Pearu.
„Minul pole vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seitsmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,“ vastas Andres.
„Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?“ küsis Pearu.
„Mis see seia puutub?“ küsis Andres vastu.
„Soo, või mis see seia puutub,“ osatas Pearu. „Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?“
„Mis?!“ hüüdis Andres. „Kelle koda olen mina himustanud?“
„Minu,“ vastas Pearu.
„Mina sinu, varesevihtleja koda?“ küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.
„Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,“ vastas Pearu niisama.
„Kallis üleaedne, jumal on su ühes koeraga ogaraks teind,“ ütles Andres põlastavalt.
„Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?“ küsis Pearu nüüd.
„Mis jutt see on?“ küsis Andres ärevalt vastu. „Minu tütar magatab sinu poega?“
„Sinu tütar minu poega,“ kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.
„Misuke tütar misukest poega?“ päris Andres juhmilt, et nagu silmis virvendama lõi.
„Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,“ seletas Pearu. „Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.“
„Pearu,“ ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde, „Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori aad,
404
