Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/405

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa enne ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe enam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.“

„Pea ise meeles,“ vastas Pearu uhkesti ja julgelt. „Mind põle sul vaja peksa, sest mina su vorste sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, ajavad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega toime saad, et ta änam mu poega ei magataks ega temaga litsi ei lööks.“

Andres tahtis Pearu kallale tormata, aga see oli seda juba ammugi kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.

„Tule välja!“ karjus Andres. „Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.“

„Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab…“ rääkis Pearu.

Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.

„Seda ma sulle ei kingi!“ karjus ta tulises vihas.

„Aga kui mul õigus on?“ küsis Pearu.

„Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?“ küsis kõrtsmik.

„Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,“ vastas Andres.

„Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,“ ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.

Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahuneda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul olid tekkinud.

405