see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis ta nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi kord juba isa kõrvu on puutunud, siis on mõttetu veel salata, ning ütles sellepärast kõik.
„Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?“ ütles Andres lõpuks.
„Mitte, et ta ei saa, vaid ta ei taha Oru kohta,“ ütles Liisi.
„Ükskõik, kas ta ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,“ seletas Andres.
„Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,“ ütles nüüd Liisi.
„Mis sa siis sellele Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?“ küsis isa.
„Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,“ vastas tütar.
„Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,“ ütles isa, „ja kui sina ega Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?“
„Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks,“ seletas Liisi.
„Orule peab uue ja parema soo viima, seda peab tegema,“ õpetas Andres.
„Joosep arvab, et terve Vargamäe on kihvtitatud, siit võib ainult ära minna.“
„Vargamäe peab ühe sugukonna käes olema, siis saab, muidu mitte,“ seletas Andres tütrele.
„Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,“ vastas Liisi kindlasti.
„Teie Joosepiga,“ kordas isa mõnitavalt. „Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?“
Liisi pööras näo kõrvale ega vastanud.
„On see tõsi?“ päris isa. „Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis.“
