Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/408

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Pearu valetab!“ karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.

„Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnud?“ küsis isa.

„Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,“ vastas Liisi ja vaatas isale otsa.

„Siis on ju kõik hea,“ rääkis Andres kergendatud südamega. „Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetatud, mis tänini teie vahel on olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.“

„Mis ma sellest talle ütlen,“ vastas Liisi. „Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, aga seia ei jää mina mitte.“

„Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?“ hüüdis Andres.

„Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast.“

„On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist taht? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,“ rääkis Andres.

„Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.“

„Soo, või nii!“ hüüdis Andres. „Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!“

„Isa, ma ei süüdista kedagi,“ ütles Liisi.

„Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.“

„Kas ma võin puhtast südamest rääkida?“ küsis Liisi.

„Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?“ küsis Andres vastu.

„Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda ees kinnitada, et sina ühelegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?“ küsis Liisi.

408