„Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.“
„Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,“ ütles Liisi. „Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.“
„Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,“ lausus isa.
„Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.“
„Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.“
„Isa, mina ei ole Pearu poolt,“ kinnitas Liisi.
„Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.“
„Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,“ ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.
„Mis!?“ karjus Andres. „Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?“
„Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,“ kordas Liisi endiselt.
„Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei,“ rääkis isa ähvardavalt. „Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.“
„Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,“ ütles Liisi. „Pearu minusse ei puutu.“
„Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu,“ küsis Andres. „Minu silmas on nad üks.“
