Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/414

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,“ kinnitas Joosep.

Sest saadik ei saanud Pearu enam pojaga õieti kuri olla tema naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui hakkaski purjus peaga sellest rääkima, siis tuli talle ikka meelde, kuidas Joosep teda pühakirjaga oli noominud, ja ta meel sai härdaks. Võõrastele sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes:

„Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind pühakirjaga noomib!“

Andrese südant polnud nii kerge nõrgutada, sest tema polnud kunagi purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – eluliselt väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmiseoskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südamerahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks. Aga mis aitas talle õigus, mille ta piiblist endale välja luges, kui polnud võimalik seda õigust maksma panna? Mis aitas jumalasõna, kui jumal ise oma sõnu Andrese arvates Vargamäel ei pidanud? Isegi oma lastega ei saanud ta nõnda talitada, nagu seisis pühakirjas selgesti lugeda. See tõetundmine röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta niisama valjusti ja ärkas siis äkki, nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.

Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema uuesti käsile, katsudes tema meelt muuta. Aga tüdruk oli ja jäi kui raud. Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud.

„Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?“ küsis temalt kord Mari pisarsilmil. „Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst lahti, et

414