Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/415

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku ette.“

„Ei, sina, ema, põle mind kuhugi halvale ajand,“ vastas Liisi. „Aga Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa, mis tahab.“

„Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?“ küsis Mari.

„Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,“ vastas Liisi.

„Ää hullu juttu aa,“ ütles ema. „Miks ta siis sind ise ajama hakkab?“

„Küll sa näed,“ kinnitas tüdruk.

„Liisi, kuule, mis sa mõtled teha?“

„Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.“

„Armas laps, kallis laps!“ palus Mari härdalt. „Tee nüüd, mis sa teed, aga ää sa seda hullu tükki tee, et sa Joosepiga enneaegu lapse saad. Sinu ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks emaks oleks.“

„Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,“ vastas Liisi avalikult.

„Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,“ nuttis Mari. „Issand jumal, kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära. Vanadus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel, miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.“

Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endassesüvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta:

„Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.“

415