Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/419

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mõtle ometi, vanamees, et meil omal needsamad päevad käes olid, kui meie kahekesi õpetaja ette läksime,“ rääkis Mari, hoides välisukse lingist kinni.

„Mis päevad?“ küsis Andres.

„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,“ ütles Mari.

„Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?“ küsis Andres. „Meie olime ju täiskasvanud inimesed, muretsesime eneste eest ise. Ja mis oli õpetajal sellega tegemist?“

„Las Liisi läheb ka ja hakkab iseseisvalt elama, heidame tema peale armu, nagu heitis sel korral õpetaja meie peale,“ rääkis Mari paluvalt, seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.

„Kas tema minu peale armu on heit?“ küsis Andres.

„Eks siis tema heida jälle oma laste peale armu,“ vastas Mari.

„Lapsed!“ hüüdis Andres. „Ussisugu tuleb sealt, mitte lapsed! Mine juba kord, ää seisa seal ukse najal.“

„Issand jumal, halasta meie peale!“ palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit kutsuma, astudes ikka nagu sammu edasi, kaks tagasi. Ta ei hüüdnud kaugelt, vaid läks peaaegu rukkilõikajate juurde, et nõnda tagasi tulles rohkem aega oleks Liisiga rääkida.

Põllul oli nüüd kõigil selge, et kodus on midagi lahti. Juba esiteks pandi imeks, et miks küll isa äkki heast-paremast koju läheb ja sinna nii kauaks jääb kõige ilusama lõikuseilmaga, kuna aga rukis on pudisevalt küps. Enne lahkumist vaatas Liisi Maretile tähendusrikkalt silma ja läks siis ühes emaga.

„Kui ometi sinugi meel nõrkuks,“ ütles Mari Liisile. „Mõtle ometi oma lapse peale.“

„Ema, ma mõtlen ju, ma olen kõik need päevad ja tunnid aina mõelnd, ma ei saa änam ööselgi nahka silma peale,“ rääkis Liisi.

„Noh, siis palu isa, palu teda ilusti, tunnista ennast süüdi, see aitab ehk natukenegi,“ õpetas võõrasema. „Ta on ju su oma isa, teda sa ometi võid paluda, ega see võõraga ole.“

„Ma ei saa teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib,

419