temal ei olnd tarvis meid karta ja sellepärast põlnd temal ka meie vastu armastust. Ainult siis, kui ta meid nüpeldas, et meie teda rohkem kardaks, nagu käsusõna nõuab, siis arvas ta, et tema meid armastab, sest kirjutud on: mida kibedam vits, seda armsam laps. Kartus oli meie armastuse mõeduks, vitsa kibedus isa armastuse mõeduks. Nõnda elasime meie Soovälja Vihuksel puht pühakirja järele, sest mina olen ju sealt mehi. Nüüd elavad seal uued rahvad. Meist ei jäänd sinna ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. Isa õpetas meile vitsaga nii palju armastust enda vastu, et me kartsime mitte ainult teda ennast, vaid ka Vihukset ja Soovälja, muudkui saaks aga tuhknai minema.“
„Meil ka kõik suuremad niisama, muudkui pistaks aga Vargamäelt alla, kas või palja jalu ja alasti,“ ütles Liisi. „Aga tead, saunaonu, meie oma isa ei karda, mitte sugugi ei karda, aga meil on isast ja Vargamäest hale meel, sest me näeme, et neid ei salli keegi, neid ei armasta keegi. Põlvepikkune armastab ehk veel, aga nii kui saab püksivärvlist saadik, siis on juba läind: siis usub, et mujal on parem. Andres on meil ju kohapärija, aga mina ei usu, et tema Vargamäele jääb. Las ta saab aga vanemaks, läheb tema nagu Oru Joosepki.“
„Nojah, just niisama, nagu oli Vihuksel, Sooväljal, ja meil oli see puht pühakirja põhjal, sest meie isa oli vaga inimene ja tahtis ka meid vagaks kasvatada. Küll olen mina siin üksinda paigal istudes arvand ja rehkendand, et kuidas see Vargamäe Andrese ja tema laste asi küll on, kas õige ka niisama nagu meil, või on midagi muud, aga tuleb välja, et ei midagi muud, üsna seesama, puht pühakirja põhjal, Jehoova, meie jumala käskude ja õpetuse järele. Aga vaata, mu laps, meie räägime neist asjust, nagu oleks me kaks vana inimest ja mõlemad jalutud ning rinnutud Vargamäe soode ja rabade pärast, aga tõepoolest olen ju ainult mina jalutu ja rinnutu vanainimene, sina aga alles noor. Sinul on elu alles ees, minul juba möödas, sest ega see siis änam elu ole, mis ma nõnda elan, naiste kohendada ja aidata. Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainimene, sulle ütlen. Ja mina ei ütle seda mitte paha pärast. Sul ei ole ka tarvis mind karta ja armastada, sest kes sauna-
426
