tema õhtul õigel ajal magama heitnud, aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaöösel asemel ärkama, pihtkasuka selga viskama ja välja minema pisut jumala loodust vaatama, ning see juhtus olema tütre kosjadest osasaamiseks just paras silmapilk: samal ajal läks sauna juures kosjatäkk peruks ja traavis paukuvate kelladega väljas. Andres kuulatas. Selge aisakellade helin, mis tuleks nagu sauna poolt, aga siis jälle nagu Aaseme poolt, ning siis jälle nagu sauna poolt. Aga et sauna poolt mingit kellade helinat tulla ei või, sest seal pole vankriteedki, siis pidi helin ikkagi Aaseme poolt kostma, nõnda arvas Andres kambrisse tagasi minnes. Seega sai ta kellade helina näol oma vanema tütre kosjadest osa, aga tema ise ei teadnud ega mõistnud seda osasaamist mitte ja sellepärast arvas ta, et seda osasaamist pole kunagi olnud.
Andres oleks ehk kauemini kelli kuulatanud, aga ta ei saanud, sest kui peru kosjatäkk suure ajuga uuesti sauna ette tuli, uksest sisse tormas ja ka mööda sauna paukuvate kelladega ladus, siis kargas peigmees talle valjastesse kinni ning võttis kellad pealt. Nõnda siis polnudki Andresel enam midagi kuulata, kui ta jahedast jumala ilmast oma palavasse kambrisse tagasi läks. Järgmisel hommikul ei saanud ta muidu, kui pidi sellest öösisest helinast ka teistele rääkima, nõnda et ka need Liisi kosjadest pidid osa saama. Aga see oli õieti asjatu rääkimine, sest teised kuulsid Maretilt kosjadest põhjalikumalt. Ja et nad ei kahtleks, nagu nad alguses kahtlesid selles, mis jutustas vana Andres, kutsus Maret nad salaja aita, kus ta neile andis rüübata punasest ning magusast pudelist. Nüüd uskusid kõik, et õigus oli vanal Andreselgi ja et Liisil oli tõepoolest kosjas käidud täkuga, kellad peal. Aga ei saanud ühegi usk Mari vastu, sest tema silmad seisid Maretit kuulates aina vett täis. Punasest pudelist rüübates läksid nad märjaks, nagu oleks see pudel talle liiga kange.
Reedel sõitis Oru Joosep üksinda täkuga Mäe väravast mööda. Seda nähes oleks tahtnud Andres midagi öelda, aga et asi puutus Joosepisse, siis ei lausunud ta sõnagi. Samuti vaikisid ka Maret ja Mari, kes Joosepi sõidu põhjust teadsid. Joosep sõitis üksinda kuni
436
