Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/437

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Aaseme välja alla, kus seisis tee ääres heinaküün; seal pidi ta Liisiga kokku saama, kes ei tahtnud ennast kodus näidata ja sellepärast mööda Vargamäe väljaalust läks põllu lõpuni ning siit mööda kraavikallast silmalt Aaseme välja äärde, et Joosepi kõrvale vankrisse istuda, nagu viisakas mõrsja kunagi. Sama teed tarvitas ta ka koju tagasi tulles. Nii ei saanudki isa teada, et Liisi Joosepiga õpetaja juures käis.

Seal olid aga noortel rasked tunnid, sest nendelt küsiti, kas ka vanemad on nende asjaga nõus. Vastuseks oskas Liisi esiteks ainult silmi pühkida ja Joosepile abitult otsa vaadata, kes siis mõne sõnaga vaimulikule seisukorra seletas.

„Seda ma arvasin,“ ütles õpetaja. „Nagu ma kuulnud, elavad ju Vargamäe naabrid ammust ajast saadik riius. Aga, armas noorpaar, ja iseäranis sina, pruut, kas sa teed seda asja nüüd kangest südamest oma isa vastu või armastad sa oma peigmeest nõnda, et sa teda jätta ei või?“

„Õpetajahärra, jumal ise näeb, et Joosep võib mu kui koerakutsika maha lüüa ja ma ei niuksata ka mitte,“ vastas Liisi nuttes.

„Ui, ui, armas laps,“ ütles vana õpetaja, „miks siis Joosep peaks su maha lööma? Oled sa siis tema vastu kurja teinud? Või on sul mõni raske patt südame peal?“

„Õpetajahärra näeb isegi, mis patt mul südame peal, aga see on ka Joosepi patt, mitte mõne teise,“ nuuksus Liisi.

„Miks te siis varem kiriku juurde ei tulnud?“ küsis õpetaja.

„Isa ei last, sellepärast see kõik,“ ütles Liisi.

„Jah, sellepärast, õpetajahärra, et ta änam ei keelaks,“ ütles nüüd ka Joosep.

„Aga kas sina, peigmees, oma pruuti nüüd vähem ei armasta?“ küsis õpetaja.

„Ei mitte,“ vastas Joosep. „Me ju kahekesi ühel nõul, muidu ei saand.“

„See on hea, kui te ühel nõul, siis annab teie õpetaja ja ka jumal teile teie patu andeks. Minge rahuga. Aga jumala arm, mis ülem kui kõik mõistus, see hoidku meie meeled.“

437