Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/439

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


eemal võõrast hobust. Ja kogu tema kehasse tuli niisugune rõõm, et ta otseteed läbi viljade oleks võõra hobuse juurde jooksnud.

Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks ja nüüd kuulsid nad äkki rohutirtsude hulgalist siristamist ning nägid, et odrakael on juba kõver ja et kaeralt hõbehaljus läinud.

„Mis muud kui varsti lõikus,“ ütles Liisi, nagu jätkaks ta pooleli juttu.

„Muudkui lõikus,“ kordas Joosep ja lisas juurde: „Tuleval aastal sel aal lõikame juba omal põllul.“

„Kui see ometi nii oleks!“ ohkas Liisi.

„Küllap on, ää muretse,“ lohutas Joosep. „Onu ütles, et tehku isa mis tahes, tema aitab meid otsa peale, ja temal selleks jäksi on.“

„Palju Vargamäelt saab Soonistele?“ küsis Liisi.

„Versta viisteist,“ vastas Joosep.

„Mina tahaks veel kaugemale,“ ütles Liisi igatsevalt. „Nii kaugele, et Vargamäest enam midagi ei kuuleks.“

Sellega see jutt neil lõppeski. Vaikuses logises vanker õhtuse päikese paistel Vargamäe poole.


Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Kõik püüdsid näo teha, nagu puuduks neil tõsine pulmatuju. Mäe Andres polnud sel ajal koduski, sest pulmapüha reede lõunal rakendas ta vana mära vankri ette, et omakseid vaatama minna, kes elasid mõnikümmend versta eemal.

„Viimased ilusad ilmad, seal tarvis ära käia,“ ütles ta Marile, kui ta õuest välja sõitis, nagu oleks tal sõiduks tõepoolest tungiv tarvidus. Üle õla tagasi vaadates lisas ta juurde: „Enne esmaspäeva õhtut põle mind vaja oodata, mul on seal toimetamist.“

Sellest pidi ainult ühte mõistma: Andres ei tahtnud ise pulma minna, aga teisi ei tahtnud ta ka selles takistada, sellepärast läks ta tülist eest ära. Kõigil pääseski Mäel nagu hing lahti, kui vana Andres väljamäelt alla oli sõitnud. Joosti kilgates sauna juurde, mindi õhtul Orulegi, nagu poleks naabrite vahel vaenu ega midagi.

Pearu aina muheles õlleankrute ümber, sest ta tundis,

439