Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/438

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Niisuguste trööstivate sõnadega laskis õpetaja nad minema.

Aga kui nad olid oma tralliva täkuga tolmusest alevist välja jõudnud põldude vahele, kus rukis juba hakkides seisis, odral kõrgemais paigus kael oli kenasti könksus, kaer tükati juba hõbehaljuse kõrval kirju ja kus ainukeseks laulumeheks oli rohutirts õhtupoolses päikesepaistes, mille poole tee neid viis, ei võinud Joosep end enam pidada, vaid pidi Liisile ütlema:

„Kuda sa ometi õpetajale nii hullusti ütlesid, et kui mina sinu nagu koerakutsika maha lööks?“

Joosepi hääles ja toonis oli midagi, mis Liisi südamesse kinni hakkas, sest tal tõusid silmad kohe vett täis, nii et raske oli näha valmivaid viljavälju ja lustlikku täkkugi aiste vahel. Ainult päike paistis endiselt heledana, nagu ei hakkaks tema peale noore naise pisarad ega miski muu.

„Ega ma seda siis halvasti mõelnd,“ vastas Liisi pisut viivitades. „Aga mul tuli siis meelde, kudas isa sel korral mu kallale tahtis tulla ja kudas ema vahele kargas, nagu oleks ta valmis ennem surema, kui et mulle praegu midagi halba sünnib. See tuli mul meelde ja seda ma õpetajale ütlesingi, et mina tahan teha samuti, nagu tegi siis mulle mu võerasema. Ja ma mõtlesin veel, et kui halvasti meie vanemad Vargamäel elavad. Mul on nii selgesti meeles, kudas sinu ema kord isa eest meile jooksis, ja ma tahtsin õpetajale öelda, et mina ei tee kunagi nõnda. Kui tahad, löö mind maha, aga mina jään ikka koju, jään ikka sinu juurde, sest seal on mu koht ja mitte kuskil mujal.“

Need sõnad tegid Joosepi meele härdaks ja temagi silmadega sündis midagi, mis takistas valmivate viljaväljade nägemist. Ja niisuguste silmadega vaatas ta Liisile otsa ning ütles:

„Kunagi ei tõsta ma kätt sinu vastu ja sul ei pea tarvis olema ei üksi ega lastega kodust ära joosta mujalt ulualust otsima.“

Ja nüüd istusid nad mõlemad tükk aega vaikselt vankris teineteise kõrval, nagu istuksid nad üksinda, kumbki omaette. Mõni teab, kui kaua see nõnda oleks kestnud, aga äkki hakkas täkk hirnuma, sest ta nägi

438