Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/441

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Eriti hakkas Priidu mänguriista kõla Mäe Indreku kõrvu ja hinge kinni. Kogu pulmade ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas, millal see mängima hakkab. Tema’p see oligi, kes Joosepi ja Liisi pulmas Priidu kogu kunsti nägi ja imetles.

Pärast oli Indrekul tundmus, nagu ei heliseks mitte ainult simmel, vaid ka poiste ja tüdrukute hääled, nende tantsivad jalad, nende naervad suud ja silmad. Kogu pulma õhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidu simlist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka teised, sest miks muidu muutuvad tüdrukute kehad poiste käte vahel tantsides nii pehmeks ja painduvaks, miks muidu löövad nende palged lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kilama.

See kõik on nii imelik, et Indrek arvab: temagi põsed kipuvad punetama, silmad läikima, luud-liikmed pehmenema. Jahedust ja karastust otsides läheb ta pimedasse õue, aga siin kostab mitmelt poolt korraga naerukihinat ja sosinat, mis ajaks nagu veel enam vere näkku ja läike silmi. Südagi hakkab valjemini lööma, nagu kipuks hirm peale.

Hommiku tulekul, koidu eel, kui olid kadunud peiupoisid ja pruuttüdrukud, et paariviisi endile uinumispaika leida, kas lakas, põhulaos, laudil, aidas või rehe all vankris, lõõpisid veel Pearu ja Rava Kustas kahekesi väsimatult edasi, õllekannud käes. Viimaks läksid nad otsima, kes kellegagi ja kes kuhugi on magama pugenud. Muidugi huvitasid neid seejuures mitte abielulised, vaid vallalised, poisid ja tüdrukud. Ja kui nad kuskilt paarikese teineteise kaisust leidsid, köitsid nad nende jalad nööriga kokku või õmblesid nende riided kotinõelaga ühte. Juba olid nad mitme paariga nõnda teinud, kui nad viimaks lakast ulu alt Oru Karla ja Mäe Mareti leidsid. Rava Kustas tahtis ka need kokku köita, aga siin polnud Pearu nõus. Tema oli ebausklik ja kartis, et kui tema ise oma poja Andrese tütrega seob, siis see ka igavesti nõnda jääb.

„Lase minu poiss olla,“ ütles ta Kustasele ja kiskus seda kättpidi magava paari juurest eemale.

„Mis see sinu poiss siis parem on kui teised,“ vaidles

441