Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/442

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kustas vastu ja tahtis ilmtingimata siduda. Meeste sõnelusest virgus Maret, kargas poisi kõrvalt üles, ronis mööda redelit maha ja jooksis koju.

„Las poiss magab edasi,“ ütles Pearu, sest temal oli väga hea meel Mareti äraminekust.

„Magagu,“ vastas Kustas, „aga kinni seon ta siiski, kas või roovilati külge, kui ta tüdruku jalad lasi ära viia.“

Ütles ja siduski Karla jalad roovilati külge, nii et roovilatt pidi siin tüdruku säärte aset täitma. Enamasti olid need tugevad sääred ja jõudsid poissi hoida nagu roovilattki. Ainult Maretil olid oma ema luud-liikmed, sellepärast polnudki mõtet Karlat siduda tema külge, niikuinii ei oleks suutnud tema teda pidada.

Aga kui lõõpijad olid oma köitmise ja õmblemisega valmis saanud, tõstsid nad põrgukära, et magajaid äratada. Tõustes leidsid paarikesed, et ei saa teineteisest lahti, ja nüüd oli naeru ning rumalat nalja rohkem, kui tüdrukute kõrvad jõudsid kuulata. Lõpuks puudusid veel Karla ja Maret. Mindi neid otsima. Aga Maret jäigi kadunuks, ainult Karla siples jalgupidi roovilati küljes, kui ta äratati. See tegi ta kõige naeruväärsemaks peiupoisiks, aga oma isale valmistas ta nõnda suurt rõõmu. Ühest oli poistel kahju: polnud Laulu-Lullut, kes oleks Maretist ja Karlast siinsamas laulu teinud, pealegi hästi soolase.

Noorpaar oli sauna magama läinud. Kui nad hommikul pulmamajja tagasi tulid, oli pulm juba täies hoos. Pearu oli jalul eilsest saadik. Tema silmad olid juba hoopis halliks läinud, nagu oleksid nad terasest tehtud. Liisit nähes läks ta kohe sellele vastu, võttis tema käest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja hakkas rääkima. See oli üks neist Pearu purjus pea juttudest, millel polnud mingit algust ja kus polnud ka lõppu loota, ehk olgu siis, et Pearu rääkides väsis ja magama uinus, mis temaga mõnikord juhtus.

„Sest sina oled, mu kallis minijas, kui tall, mis viiakse tappa, ja sina ep ole võind mitte tantsida,“ nõnda algas Pearu oma juttu. „Ja sina oled nüüd minu esimese poja, minu kalli Joosepi naine, sest kirjutud on: ja siis jättis Joosep oma kuue ning põgenes. Minu kallis Joosep

442