legipärast nägema mingisuguselt erutavalt vaatepunktilt. Nõnda kuulas ta kevadel lindude laulu ja vaatles nende mängu, nõnda nägi ta kirevaid liblikaid ja siniseid põuakiile, eriti kui nad paarikaupa kaisutades paigast paika lendlesid, et kuskil päikese paistel õndsalikku rahu leida.
Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmnema loomadeski, keda ta maast-madalast tundis nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine, härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede mäng vees, koerte purelemine ja pulmitamine, usside lamamine päikese paistel, olles ise end palmikuna mässinud teineteise ümber, kultide vahuga täidetud latsutavad lõuad – kõik oli üks ning sama saladuslik asi, mida Indrek hästi ei mõistnud, vaid ainult nagu viirastust aimas.
Sagedasti tuli tal „paavsti“-raamat meelde ja ta mõtles, et kui ta selle oleks võinud päris selgeks õppida, siis oleksid tal selged ka kõik teised raamatud, õdedegi omad. Aga kooli-Juljus ei toonud enam seda arusaamatut raamatut tema kätte ja nõnda vaevleb ta vahetpidamata mõistatuse käes.
Inimeste hõiskamine ja huikamine kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, nagu on seda karjapoiste pedakase pasuna puhumine, mille ots toetub sookase oksale, vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, nagu ei tihka Indrekki saladuslikke raamatuid ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil poleks tegemist selle saladusega, mis on peidetud nende raamatuisse.
See veetlev saladus ei ilmne ainult nende lauludes, vaid ka nende sõnad on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti nõnda, et see kuidagi ei taipa, millest neil on jutt. Ometi armastab Indrek kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on niisama hea ja erutav nagu mõne arusaamatu raamatu lugemine. Niisugust juttu vestes löövad õdede silmad nii iseäralikult särama, nende näkku ilmub imeline ilme ja suu hoiavad nad hoopis teisiti kui muidu. Ind-
