Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/460

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


rek kuulab nende arusaamatuid sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid, ja siis on tal mõnikord tundmus, nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.

Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis aidatrepil päikese paistel. Ta tegi näo, nagu ei istukski ta siin õdede jutu pärast, vaid nagu soendaks ta ainult oma paljaid jalgu ja jalasääri, kuhu kured kevadel nii palju naereid on külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu peaaegu mustaks on muutunud. Päikese soojus on kurgede naerimaale väga mõnus, Indrek tunneb seda kogu kehaga õdede juttu kuulates, eriti kui ta naeripeenraid oma jalgadel ja säärtel tasakesi silitab. Aga vahetevahel vilksab Indreku silmist õdede poole niisugune pilk, et neil millegipärast piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks ta siin mingit kurja.

„Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?“ küsib Indrek süütult.

„Ei või,“ vastab Liisi. „Mine mujale, ega siin üksi päike ole.“

„Miks ma siis siin ei või istuda?“ küsib Indrek. „Ma põle ju siin kellegi tüliks.“

„Oled küll,“ ütleb nüüd Maret.

„Kelle tüliks ma siis olen?“ ajab poiss vastu.

„Eks sa siis saa ükskord aru: meie tüliks,“ ütleb nüüd Liisi. „Meie tahame Maretiga oma salaasju rääkida ega taha, et sina kuulad.“

Nüüd on asi selge ja Indrek ei saa enam vastu punnida. Tema küsib ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud:

„Kuhu ma siis pean minema?“

„Mine, kuhu tahad,“ ütleb Liisi, „terve ilm on sinu ees lahti. Mine või haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.“

Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid ja pakud, mõned kooritud, teistel ainult lahad külge aetud või üleni kirvetäkkeid täis, et puu ei hakkaks koore alt pehastuma. Siin tundub mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal on siin kuskil haokubude vahel pesa.

460