„Kes tahab tulla katsuma?“ küsis Pearu uhke sulane. „Kas kõrvenurgas siis mehi põlegi?“
Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme, mida ükski ei jaksanud lahti vedada.
„Kui õige Kingu Priidu katsuks!“ hüüti mitmelt poolt.
Aga Kingu Priidu oli tasane mees, armastas simlit plõnnida, mitte sõrmkooku vedada, kuigi ta oli oma kogult ja rammult sõrmkooguks ehk kohasem kui mänguriista käsitsemiseks.
„Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,“ ütles Tagapere Kaarel.
Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikesevõitu, aga kõigi teada raudsete kätega mees, kes purjus peaga armastas näidata, kuidas sõrmenukid lauda arme taovad.
Hundipalu Tiit, kes kasvult küll paras mees, jäeti mängust välja, sest kõik teadsid, et tema ärpleb rohkem vaimuga kui rammuga. Tema oli kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal õpetust saanud ja saksa keeltki lugema õppinud. Kogu oma olekult ja keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud „ise“ ja „mees“, vaid „isi“ ja „miis“. Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti nalja. Üks vend oli tal kuskil kooliõpetajaks, teine sünnipaiga peremeheks, kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainuke mees, kes ajalehte luges. Endastki mõista, et tema ei läinud Pearu sulasega sõrmkooku vedama.
Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ta ju mees kui võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi, sest vaevalt kuulis temalt tõsist sõna. Aina tühine ärplemine, aina lõõpimine, nagu seisaks ta kõrtsileti ääres viinaklaasi juures. Seal ta ehk oligi nõnda rääkima õppinud, sest tema oli viinaga nõnda harjunud, et pool kortlit piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas suud ja ajas mehejuttu edasi.
„Pane aga hästi taha,“ õpetasid peremehed Rava Kustast.
46
