Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mis ma tast nii väga panen, ta peab ju ikka ära ka tulema,“ vastas Kustas.

„Kuarel, tee Kuarle töö,“ ütles Pearu sulasele.

„Küllap näis, peremees,“ vastas sulane.

Mehed pingutasid ja tuuseldasid mööda õue ringi. Taheti neil käsist kinni võtta ja sikutada, aga ei Kustas ega Kaarel olnud sellega nõus. Viimaks läksid nad krõbinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi Kaarel võitjaks.

„Ole raibet,“ ütles Kustas, „eks tulndki tagant ää.“

Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli tugevam.

„Ei minul Kaarli taga seisa,“ ütles nüüd Kustas, „katsugu mõni teine.“

Pearu muheles: ometi kord oli ta endale õige mehe sulaseks saanud, võta teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.

Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip suus, Krõõda kõrval pingil.

„Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,“ ütles Kaarel äkki, millele järgnes üldine heakskiitev kisa.

„Naine, mis sina sellest arvad?“ küsis Andres Krõõdalt nagu suusoojaks.

„Mis mina sest arvan,“ vastas perenaine. „Ärge aga riidu minge.“

„Kes siis sellepärast riidu!“ hüüti mitmelt poolt. „See ju nali, pühade aeg.“

„Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,“ kahtles perenaine.

Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale ja pistis tasku.

Konks pandi konksu otsa.

„Jalad vastamisi!“ hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.

Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati. Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks oma külge.

47