lähemas maakonnalinnas mehel ja tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris „preln“ kohe, sest ta pidi kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba nii saksa kui ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata, kui ta nägi, et Indrekul oli alles ees der, die, das. Ainult üks jäi Indrekul kauaks-kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli ära põletanud) Indreku der, die, das’i nägi, ütles ta, et saksa keelt olevat hirmus raske rääkida, kui peab „artikleid“ õieti tarvitama. Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need artiklid on, ja sellepärast mõjus see sõna temasse imeliselt ning muutis ka preili imeliseks. Ikka veeretas ta keelel sõna „artiklid“ ja seadis ta kõrvu sõnaga „paavst“, mille ta heameelega kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo „preln“ teeb. Aga ta ei leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski „preln“ minema ning kadus jäädavalt Indreku silmapiirilt, ilma et see oleks saanud temale oma imesõna lausuda, vastukaaluks tema imesõnale, või ilma et see oleks tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna „paavst“ tähendust.
Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi. On päris kindel, et kui Milli kauemaks oleks siia jäänud, siis oleks Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud – sinna suurde kuusikusse, mis seisis kirikumehe maja ja surnuaia taga, mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks kirikumehe majake maailma südames.
Milli ema oli peaaegu alati kodunt ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli kirikumehe maja väikesel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.
Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda oli kõik korras. Aga nüüd, kui tütar kodus, kirikumees suppi ei
464
