Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/465

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


keetnud ja Indrek pidi ise endale midagi valmistama, kui ei tahtnud külma ja kõva leivakannikaga leppida.

Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on paras aeg endale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui ta tule lõukale oli üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli Indreku juurde.

„Kuulete, kuis vanaisa magab?“ küsis ta.

„Norskab,“ vastas Indrek pekki nüsides.

„Ta ju vilistab magades,“ ütles Milli.

„Vilistab küll,“ oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et ta seda enne oleks loputanud.

„Näha kohe, et meesterahvas,“ naeris Milli nüüd.

„Kas naised nõnda ei vilista?“ küsis Indrek.

„Ega ma siis nüüd vanaisa mõelnud,“ seletas Milli naerdes, „ma mõtlesin teid. Te panete liha pesemata pannile.“

„Vanaisa paneb ju ka, me mõlemad paneme,“ ütles Indrek õigusega.

„Eks tema ole ka meesterahvas nagu teiegi,“ vastas Milli.

Et Milli teda nagu kirikumeestki meesterahvaks nimetas, hakkas imelikult Indreku südamesse kinni ja tegi ta nagu juhmiks. Ta jäi oma pannile pandud pekitükkidega seisma ega saanud nendega enam edasi ega tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles:

„Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.“

Indrek vahtis punastades ja suuril silmil tütarlapsele otsa ja laskis sündida, nagu see soovis. Milli pani lihatükid pannilt ära, valas sinna tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles nüüd lihatükid uuesti pannile.

„Nõnda,“ ütles ta, kui pann juba tulel särises. Ja enam ei liikunud ta panni juurest, enne kui liha oli küps. Siis küsis Milli Indrekult piima ja jahu, millest ta valmistas kastme, nimetades seda naeratades „potaseks“.

„Kas taldrekut on, kuhu valada?“ küsis ta.

465