„Ei ole,“ vastas Indrek. „Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla, põle pärast taldreku pesemist.“
„Supitaldrekut ka ei ole?“ päris Milli.
Supitaldrik oli ja sinna sisse panigi Milli küpse liha ühes „potasega“. Taldriku viis ta lauale ja käis siis Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba ja külmi kartuleid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi. Ta oli nimelt põlvili toolil, küünarnukkidega rinnuli laual ja nina peaaegu Indreku kastmetaldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli tegi, nagu ei märkaks ta midagi. Indrekul oli täna peaaegu samasugune tundmus, nagu oli tal olnud soos mättal istudes, kui ta luges õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuid.
„Teate, mis ma esiteks vanaisa juures eesriide taga tegin?“ küsis Milli Indrekult.
„Läksite peitu,“ vastas Indrek.
„Ei läind teie eest peitu,“ ütles Milli, ja Indrekul oli, nagu peaks ta põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema?
„Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama norskama. Tahate, ma norskan teile?“
„Noh,“ tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, et suutäit alla saada, sest kurk oli nagu kinni nööritud.
Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest vana kirikumees ise eesriide taga.
„Eks ole õieti?“ ütles Milli.
„Väga õieti,“ kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.
„Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?“
Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli Indrekule:
„Lähme kuusiku alla, seal ma õpetan, siin pärast vanaisa kuuleb.“
Nad hiilisid toast välja, jättes kirikumehe üksinda magama.
466
