ette, ja kui ta neid püüdis kõrvale puhuda, ulatusid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.
„Õpite homseks?“ küsis Milli tasa-tasa, nii et tema sõnu võis ennem suu liikumisest aimata, kui kõrvaga kuulda.
„Hakkasin praegu,“ vastas Indrek.
„Kudas te saate?“ imestas Milli.
„Ega ma saagi,“ vastas Indrek puhtsüdamlikult.
„Põle ka tarviski,“ arvas Milli. „Homme sõidan mina ära, siis teil aega õppida küll. Nüüd aame juttu.“
Ja poisile veel ligemale ronis ta oma küünarnukkidega laual. Tema silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi, just selgetena, nagu ta seda veel kunagi enne polnud näinud. Liisil ja Maretil olid ka sinised silmad, aga neil ei paistnud nad nõnda läbi nagu Milli omad. Need olid nagu kaks tünni puhast kaevuvett Vargamäel isakodu ukse ees: vaatad sisse ja näed iseennast. Alguses ei söandanud Indrek neisse pilku heita. Aga kui ta nendega sai harjunud, nimelt panni pesemise ja liha küpsetamise juures, siis ei tahtnudki ta enam muud, kui aga neisse silmadesse vahtida. Sinna vahtimine oli veel hukutavam kui millalgi isakodus peegeldava veetünni ääres seismine. See oli nagu hea ja ühtlasi ka valus. Hea oli nagu kõhus ja valus nagu südames või kuskil veel sügavamal ja kaugemal.
„Kas teil siin üksi igav ei ole?“ küsis Milli ja tõmbas oma kollaka juuksepatsi üle õla rinnale, kus ta tema kallal sõrmitses.
„Tänini põle olnd,“ vastas Indrek ja talle tuli meelde, et ta esiteks väljas oli öelnud „tänini põle kart.“
„Mis te homme teete, kui koolist koju tulete?“ küsis Milli edasi.
„Ei tea, mis jüst,“ vastas Indrek.
„Kui te veel liha küpsetate, kas pesete nüüd panni enne puhtaks?“
Indrek punastas ja vastas siis:
„Nüüd pesen.“
„Pesete tõesti?“
„Päris tõesti.“
„Alati?“
