Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/470

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Alati,“ kinnitas Indrek niisuguse tõsidusega, nagu oleks otsustada mõni teab kui tähtis eluline küsimus.

„Teate mis: kui te panni pesete, mõtelge siis minu peale,“ palus Milli, ja nüüd nägi Indrek, et ka tema punastas.

Indrek ei osanud neile sõnadele midagi vastata, tundis ainult, kuidas keegi rinnas midagi muljus – valusalt ja uimastavalt, nii et keha üleni kuumaks läks.

„Kas mõtlete?“ küsis Milli ja punastas veel rohkem kui esiteks.

„Kui tahate, siis mõtlen,“ vastas Indrek.

„Kas te siis ise ei taha?“ päris Milli.

Jälle muljus keegi valusasti Indreku südant, nii et kuum hoog näkku lõi. Nagu peaks ta mõne raske kuriteo omaks võtma, lõi ta silmad maha ja lausus:

„Tahan küll.“

Nüüd võttis Milli oma juuksepatsi otsa, mis oli lahti hargnenud, ulatas selle Indreku nina alla ja küsis:

„Kas tunnete?“

„Tunnen küll,“ vastas Indrek.

„See on minu juustest,“ seletas Milli. „Pese või ära pese, ikka on nad nõnda.“

„Ma mõtlesin esiteks, et krae,“ ütles Indrek.

„Ei, minu juuksed. Kui krae ka, siis on see ikkagi juustest,“ seletas Milli ja küsis: „Kas teile meeldib?“

„See on kõige parem, mis ma nuusutand,“ kiitis Indrek.

„Katsuge, kui pehmed nad on,“ käskis Milli.

Indrek liigutas juba kätt, aga enne kui see juusteni küündis, kolises välisuks: ema tuli. Nagu välk oli Milli asemel teki all. Ema sisse astudes istus Indrek üksi laua ääres käsipõsekil ja katsus lugeda, kuigi ta ei seletanud, kas raamat on õieti või tagurpidi ees.

„Kes seal on?“ küsis Milli eesriide tagant, kui ema tuppa astus.

„Mina, mu kallike,“ vastas ema ja Indrekule tundus, nagu kuuleks ta alles täna esimest korda sõna „kallike“. „Miks ei maga sa, homme peab vara tõusma.“

„Ma ärkasin kolina peale üles,“ vastas Milli.

„Katsusin küll tasa tulla, aga see uks siin,“ vabandas ema.

470