Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/472

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kuidas ema seda kodus teeb. Samal silmapilgul teadis ta ka, kus on ta tundnud midagi Milli kaardi lõhna taolist, mis on hakanud sinna nagu juustest: ema kirstus aidas on samataoline lõhn, selles valges kirjatud kirstus, millel kumer krägisev kaas peal. Milli juuksedki krägisesid katsudes pisut sedamoodi nagu selle lõhnava kirstu kaas avamisel.

Rohkem ei saanud Indrek mõelda, sest siis tuli talle emast ja endast midagi väga rasket ja valusat meelde ja sellepärast kippus nutt otse vastu tahtmist peale. Ta ei võinudki muidu, kui pidi nutma hakkama. Kui ta lõpuks endast võitu sai, oli tuli üsna kustunud. Uuesti pidi ta selle üles tegema, et panni pesemist ja liha küpsetamist jätkata. Ühes uue tulega tuli talle mitte ainult pähe, vaid ka nagu kogu kehasse ja hinge mingisugune seletamatu hele valgus või aimdus ja panni pesemisel peatudes rääkis ta endamisi:

„Õige! See ongi see! See on seesama! Nüüd ma tean! Nõnda ta tuleb, nõnda ta hakkab!“

Ja äkki arvas ta mõistvat Liisi ja Joosepi lugu, isa ja Liisi riidu, Liisi ja Mareti arusaamatuid kõnesid ja nende imelikke näoilmeid. Mareti laulu, poiste ja tüdrukute jalgade sidumist ning kõike muud, mille üle ta nii palju pead oli murdnud.

Aga kui ta oma arvatavast selgest arusaamisest või aimdusest mõnele teisele oleks pidanud rääkima, siis oleks tal sõnadest kahtlemata puudu tulnud, nagu oli tal kord sõnust puudus kooli-Juljusele vastamisekski. Kogu hinge täitva suure ja sügava aimduse seletuseks oleks võinud ta ehk nüüdki lausuda üheainukese sõna – „Milli“, ning seegi poleks lõpuks muud olnud kui väikese kaardikese küljes pisut ema kirstu lõhna – koi- ja raudrohu lõhna, mis päev-päevalt ikka rohkem haihtub.

Kui Indrek järgmisil päevil köstri küsimustele nagu juhm vastas, siis kuulis ta teistelt poistelt nii palju pilget ja naeru ja köstrilt endalt – tema vagast ametist hoolimata – nii tõredaid ja torkavaid sõnu, et ta paremaks pidas arvestada kirikumehe hirmsat ust ja mingisugust igatsetud linna, millest Milli emaga oli rääkinud, kui väikese kaardikese uimastavat lõhna, mis röövib

472