Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/473

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


aru peast. Nõnda muutus Indrek õppimises varsti endiseks, veel paremakski, sest imelikul viisil oli talle kuskilt nagu värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde tulnud.


Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest koju tooma ja arveid õiendama, ei saanud see muidu, kui pidi isale ütlema:

„Poisi peaks linna kooli panema, minu juures ei jõua ta kuigi kaugele.“

Andres mõtles nii ja mõtles naa, aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema hammas praegu linnakooli peale ei hakka.

„Nõnda läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse,“ arvas köster.

„Mingu ta vanaks või mis tahes, aga ei ole parata,“ vastas Andres köstrile.

Viimaks lepiti kokku, et Indrek pidi siiski veel üheks talveks köstri juurde minema ja see lubas erilise hoolega tema käsile võtta. Ehk saaks ometi niigi kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käealusekski.

Ometi läks kõik teisiti, kui köster ja Andres olid arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja endale abilist ja pöördus kord naljatades köstri poole, et see võiks oma „tudengitest“ mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud:

„Ega nüüd teistest küll asja saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga võiks ehk katsuda.“

„Räägite ikka tõesti või?“ küsis kirjutaja.

„Päris tõesti,“ vastas köster. „Temaga saate hakkama, seda usun ma.“

Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte.

Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu ta mingu enam suveks isakodusse tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.

„Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis see maatöö

473