Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kumma võit?“ karjuti.

„Las Kaarel ütleb,“ vastas peremees.

Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja tahtis veel kord katsuda. Sellest mõistsid kõik, et kaotaja oli tema, mitte vastane.

„Lähme aia äärde, seal on parem tugi,“ ütles Kaarel.

„Ükskõik,“ vastas Andres.

Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.

„Mis me tühja ajast raiskame,“ vastas Vargamäe uus peremees pisut halvakspanevalt.

„Kuradi päralt, kas ma siis mees ei olegi või!“ karjus Kaarel ägedalt vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.

Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.

Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks vedu lahti. Millega esimene katse oleks lõppenud, ei tea, aga enne kui midagi sai sündida, lipsasid peremehe käed äkki pulgast lahti ja sulane lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer. Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:

„Meest narrima oled tulnd või?“

„Käed läksid kogemata lahti, muud ei midagi,“ vastas peremees. „Ei sülitanud pihku.“

„Siis sülita,“ ütles Kaarel, „muidu ei maksa mängida.“

„Maksab,“ vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni võttis, seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kergesti, nagu polekski ta õieti murul istunud. Kõik jahmatasid peaaegu. Kaarel isegi oli enam imestanud kui pahane. Sellepärast uskus tema ja uskusid ka kõik teised, et Andres oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile vingerpussi mängida, teda teiste naeruks teha.

Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees. See läks viimaks nii kaugele, et tahtis Kaarlile ühe käega tuule alla teha. Aga see häbi jäi sulasel tulemata – Andres oli oma rammuga asjata uhkeldanud.

48