Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/480

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oli see nii valus oletada, et ta sellest loobus. Et võiks äkki kaduda viirastusena see jõesild ja need suured kivid – ei, ei, see oli liiga raske mõelda.

Aga siis turgatas talle äkki midagi meelde ja ta ütles peaaegu kuuldavalt:

„Kui Hundipalul ei oleks mitte Tiit ega tema lapsed, vaid mõni Oru Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?“

Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu rõõmsana tõusis ta jõesillaltki ja astus mööda kive läbi vee kuivi jalu Ämmasoo poole.

Aga kui Hundipalult nähti, et Vargamäe Andres nii kaua jõesillal istub ja vett vahib, nagu oleks ta alles mõni karjapoiss, pandi seda väga imeks. Ainult Tiit ei imestanud mitte, vaid ütles oma halli habet silitades:

„Andres peab poja majast välja saatma, sellepärast. Andresel hakkavad minu päevad.“


XXXVIII

Sellest hoolimata, et Indrek tööpoisina Vargamäel marjaks oleks ära kulunud, tegi Andres siiski Hundipalu Tiidu sõnade järgi ja laskis tal minna. Samasugune oli ka Mari arvamine, aga seda Andres suuremat arvesse ei võtnud: tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda.

„Meestetöö põle sinu asi,“ ütles Andres Marile Indreku küsimuse otsustamisel, „ja sellepärast seisa sina rahu. See jäta minu mureks ja vaata, kuidas sa oma tüdrukuga hakkama saad.“

Mitte et Andres nõnda just tõeliselt oleks arvanud, aga teda ärritas see, et Mari arvamised käisid kokku Hundipalu Tiidu omadega, mille vastu tema, Andres, polnud võinud seista. Nõnda paistis, nagu ei võiks Andres ka Mari arvamiste vastu seista, mis oleks võimatu asi. Sest kes on siis Vargamäe Eesperes õieti peremeheks, Mari või Andres? Ei puudunud palju, et Indrek oleks pidanud ainult selleks koju jääma, et tõen-

480