dust saada: Andres on peremees. Ometi viimaks lasti tal heaga minna ja nõnda hakkas tema nagu pisut saksaks saama.
Tööd murdma koju jäid vana Andres ise ja samanimeline poeg, kes juba kevadest saadik käis üheksateistkümnendat. Lisaks võõras tüdruk, sest Mari oma paariaastase lapsega vajas abi. Kevadel põllutöö ajal tarvitati kolmeteistkümnelist Antsu äestajana ja rullijana ning heinamaal pisteti talle suvel reha pihku. Poiss oli küll väikese kasvuga, aga hästi visa ja hakkaja. Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. Kuueaastane Kadri jooksis väikese Sassi sabas. Oli veel lootus, et Maret heinaajal ja lõikuseks appi tuleb, kas või mehega kahekesi, kui see ehk oma tööst mahti saab. Maretil oli küll väike laps, aga seda ei peetud kuigi suureks takistuseks. Peale kõige selle taheti kibedal ajal päevilisi pidada. Nõnda pidi Andrese arvates tööle vastu saama.
Antsu töölevõtmise pärast oli isal ja emal kaunis tõsine sõnasagin, sest Mari oli selle vastu, et poissi nii noorelt orjama panna, kuigi see sünniks ainult vahetevahel ja kergemail töil. Samal arvamisel oli ta olnud Andresest poja töölepanemisel. Nagu siis, samuti ütles ta ka nüüd vanamehele, et looma oskab ta hoida, aga oma last mitte. Loomal laseb enne konti kasvatada ja paneb ta alles siis aiste vahele, aga oma lapsega pole küsimist, on tal ikke tarvis kaelakünnapuid või ei, ainult kui tarvis, siis hakaku peale.
Aga Mari rääkimine ei mõjunud ei Andresest poja ajal ega ka nüüd. Isa arvas endist viisi, et loom pole inimene. Looma eest peab inimene hoolitsema ja mõtlema, aga loom inimese eest ei mõtle, mille peale Mari vastas:
„Ega see halba teeks ühti, kui inimene ka inimese eest hoolitseks ja kui mõni loom vahel ka inimese eest mõtleks.“
Kui Ants oli noorest nõrguke ja vana Andres ise pisut nagu vanast väetike juba, siis oli noor Andres see-eest päris mehemürakas ja rammu tuli tal aasta-aastalt juurde nagu noorel karul. Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. Leeris oli tema
