kopsu lööd, kohe siputab ja jalahoidja lendab uperkuuti eemale. Küll pandi sedelgarihm kabjaliikmesse, et parem oleks hoida, aga ei ühti: nii omad kui ka võõrad mehed, kes katsuma läksid, lendasid üksteise järel „sõpsikusse“ või langesid lömitava looma raskuse all lössi.
„Kui õige sina, Vargamäe noor peremees, katsuksid,“ ütles Otsa Tõnu viimaks Andresele, kes asja pealt vaatas.
„Mul kirikuriided täna seljas,“ ajas Andres vastu.
„Viska oma uus kuub seljast ära ja pane minu vana,“ ütles peremees. „Ja ma annan sulle veel põlle ette.“
Andres tegi, nagu peremees soovis, ja võttis hobuse jala pihku. Aga imelikul viisil ei jännanud hobune nüüd üldse mitte: ei siputanud jalga ega lömitanud Andrese turjale, nagu poleks tal neid tempe sees olnudki.
„Vaata raibet,“ imestas Otsa vanamees, „ära tunneb, mis mehega tegemist.“
„Loom, mädand, on ju tark,“ arvas keegi pealtvaatajaist.
Ja nõnda rautatigi Otsa noor kõrb täna nagu kord ja kohus ning hiljemgi ei teinud ta enam midagi korravastast, ükskõik, kes ta jalga peos hoidis. Oli see Vargamäe noore Andrese suure rammu pärast või mõnel muul põhjusel, seda ei püüdnud keegi seletada, ainult au ja kuulsus langes Andrese nimele.
„Vargamäe Andres oleks teisele nagu sõnad peale pand,“ kordas Otsa vanamees igal rautamisel uuesti.
Tüdrukud olid igal pool nagu mesilased Andrese ümber ja kõik mõistsid, et tema võib neid nii palju solgutada, kui süda kutsub, sest vaevalt paneb ükski seda temale pahaks, olgu ta peretütar või palgaline. Aga Andres ei hoolinud neist suuremat. Pidudel ikka tantsis nendega, kuid see oli niisama muu seas. Isegi teiste poiste õrritamine ei tõstnud tema silmis noore naispere väärtust. Ütles keegi Andresele, et see või teine poiss temalt tüdruku üle löönud, siis vastas ta harilikult:
„Las võtta, mul neid närusid küll, käte ja jalgadega segada. Kust temagi vilets saab.“
Ainuke, kes talle just ajuti pisut tuska tegi, oli Kassiaru Jaska üksik tütar Maali – suurest lastesuremisest
