Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/489

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Esiteks hakkas Ants mingisugust imelikku pilve vahtima. See oli niisugune pilv, et tuletas väga vana mära varssa meelde, kui see jookseb, lühike lai saba püsti, nina ees õieli ja kõrvad kui tikud peas. Aga niipea kui Ants teda katsus hoolsamalt silmitseda, sai pilvevarsast kohe pilvevasikas, kel nagu varsalgi saba seljas. Vasikast sai varsti uuesti varss, kes muutus jällegi vasikaks. Ants vahtis ja vahtis, et mis hull pilv see on, vahtis, kuni varsa ja vasika vaheldumine muutus nii kiireks, et paistsid mõlemad nagu korraga. Ants ajas nüüd silmad kõigest jõust pärani lahti, et seda imelooma õieti näha, aga siin oligi see paras paik, kus uni kahe jalaga ta silmile kargas ja laud kinni tallas. Nõnda ei näinud Ants enam midagi, kostis ainult kauge-kauge karjakellade kõlin ja taevas lendava varss-vasika püstiseisva sabatuti kahin.

„See on kask seal põllu ääres,“ tuikas kuskil ja siis kadus kõik: varss-vasikas taevast, kask põllu äärest, hälliv rukis, ohakad, karikakrad, kellad. Ants ärkas alles siis, kui isa andis kibeda vitsaga mööda paljaid jalgu.

„Kus su loomad on?“ küsis isa kurjalt.

Aga loomad polnud kuskil mujal kui noores ristikheinas ja hällivas rukkis. Nende tagasiajamine kesale oli silmapilgu töö. Alles nüüd ütles isa pojale:

„Lase püksid maha!“

Peale seda sündis kõik, mis sündima pidi. Aga kui isa oma kohused vihaleaetud südametunnistuse järgi poja vastu oli täitnud ja põllult koju läks, sõid loomad kesal edasi, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Ka kased kohisesid põllu ääres ja noor rukis hällis tuules, nagu oleks ta pikkade-pikkade madudega üleni kaetud, kes aina vingerdavad ja võnklevad. Ainult taevas polnud enam varssa ega vasikat. Küll otsis teda Ants, otsis niisuguse hoolega, et ei pannud tähele ohakate torkimistki paljasse säärde, aga mis läinud, see läinud. Taevas liikusid päris harilikud pilved, mida Ants ammust aega oli näinud. Alles nüüd mõistis poiss, et pilvevarss-vasikas polnud midagi muud kui ainult une nüke, ja sellepärast ei heitnud ta enam kunagi sooja päikesega ohakate ja karikakarde keskele pilvi vahtima

489