Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/490

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kevadises taevas. Aga kui Ants tahtis kivile istuda, tundis ta, et iste on valus ja et püksid hakkavad ihu külge kibedasti kinni. Sellepärast oli palju parem püsti seista ohakate ja karikakarde keskel, kui hällis noor rukis ja kahises välja ääres õrn ja pehme lehestik.

Õhtul küsis ema pojalt karjaaias:

„Kas isa lõi veriseks?“

„Muidu vist nii valus,“ vastas poeg.

„Näita seia,“ ütles ema. „Lase püksid maha.“

Ema toonitas ja hääldas neid sõnu hoopis teisiti kui isa esiteks väljas, aga ometi ei teinud poiss püksinööpe lahti, nagu oleks ema halvemini toonitanud ja hääldanud kui isa. See oli nii imelik. Ema käsku tahtis Ants täita, aga ei täitnud, isa käsku ei tahtnud, aga ometi täitis.

„Mis ma neist maha lasen, valus on ikkagi,“ ütles Ants emale ja jättiski püksinööbid lahti tegemata, sest temal oli ema vastu nii kange süda.

„Kudas sa siis magama jäid?“ küsis ema.

„Ega ma jäändki,“ vastas Ants, „tuli muidu niisuke leitsak.“

Nii paljuke oli Antsul emaga sellest uneleitsakust juttu, aga tema oleks tahtnud, et sedagi poleks olnud, sest mis sest kasu oli: istuda oli valus kolmandalgi päeval.

Siiski, nii väga valus ei olnud see ometi mitte. Palju hullem oli paljaid varbaid vastu kive või kände taguda või mõne varba kurgualusega terava orgi otsa astuda. Samuti oli ka valusam, kui kuskilt umbes mädanema lõi, kui varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. Jalad olid vahel kümnest kohast korraga katki, nii et ei teadnud, missugust kohta maha toetada. Ometi pidi niisuguste jalgadega jooksmagi, kui veised või lambad olid kadunud või kui mullikad enne müristamist tõmbasid sabad selga ja pistsid kiini jooksma, sest nemad ei pannud Antsu muhke, katkisi varbaid ja veriseid varbaaluseid mikski. Neil oli niisugune maailmavaade, et kui kiinid kõrva ääres inisesid ja parmud karjakaupa pilli ajasid ning kõuepilv kaugelt tõusis, pidi tingimata saba selga tõmbama ja jooksma. Ants ei mõistnud neid sellepärast hukka, sest mis võisid mullikad, kui neil oli

490