Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/493

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ema, ää mind tule õpetama,“ vastas Ants, „ma ju Vargamäel esimene ja kõige vanem konnatapja.“

Nõnda ei saanud ka Mari konnade eest kosta.


Igal suvel kord või kaks tuli kirjutajagi ühes Indrekuga Vargamäele vähile. Oli suur sündmus, kui kirjutaja köstri kõrge loogaga, missugust polnud kogu kõrvenurgas, üles Vargamäele sõitis – köstri loogaga sellepärast, et kirjutajal endal polnud ei looka ega hobust. Mitte ainult Eespere ei sattunud sel tähtsal päeval ärevusse, vaid ka Orul ja isegi saunas oli tunda kerget erutust. Siin-seal nurkade taga ja aia ääres seisid inimesed, uudishimulikud silmad pärani lahti. Vana sauna-Madis needis oma jooksvahaigeid jalgu, sest muidu oleks ka tema jõele läinud ja alles näidanud, kust ja kuidas õieti vähki peab püüdma.

Kirjutaja arvas, et viin on vähi püüdmisel vähemalt niisama tähtis kui kahvale seotav konn, ja sellepärast ei tulnud ta kunagi ilma viinata. Aga iga kord kahetses ta, et Vargamäe poisid armastasid enam vähki püüda konnaga kui viinaga. Nõnda pidi kirjutaja ikka üksi viinaga vähki püüdma ja üksi ka sohu, saartesse ning jõeuttu hõiskama. Isegi kahva läks ta enamasti niisuguse laulu ja solinaga vaatama, et vähid pidid kurdid või purjus olema, kui nad õigel ajal kõik plehku ei pistnud. Tõepoolest oligi ikka nõnda, et kirjutaja kahvad olid aina tühjad, nagu oleksid neil halvad konnad peal või nagu oleksid nad kellegi poolt ära tehtud. Laulu ja solinat ei võinud kirjutaja ometi kuidagi vähendada, sest siis poleks mõtet üldse öösel jõe äärde tulla, arvas ta.

Viimaks oli kirjutaja keerulisest seisukorrast lihtsa pääsetee leidnud: ta muretses endale laulu- ja solinakohased kahvad. Need olid niisugused imeasjad, milletaolisi Vargamäel enne keegi polnud näinud ega neist kuulnudki. Kirjutaja oli oma uute püügiriistade peale väga uhke ja oli nende auks isegi köstri Vargamäele kaasa toonud. Juba varem oli ta teda kutsunud iga kord, kui ta käis temalt vähipüügiks hobust küsimas, aga ikka oli köster eitava vastuse andnud, sest nii-

493