tud aukudesse, kust nad laupäeval kotti loeti, igamehele oma osa, ja siis konnakottidega jõele – ruttu, ruttu, et saaks kahvad pimedikuks sisse.
Vaesed konnad! Häda hakkas neil juba korjamise ajal, sest igakord polnud korjajal kotti kaasas ja siis hoiti nad peos – jalgupidi. Hoidis neid nõnda Andres, hoidis ka Liine, ainult Indrek ei teinud seda mitte. Aga kui Tiiu ja Kadri kasvavad, siis hakkavad ka nemad nõnda konni korjama, sest juba praegu harjutavad nad end selles. Kui Sass kasvab, siis õpetavad nad ka sellele ameti selgeks – tingimata.
Kõige suurem meister konnade hoidmises oli ometi Ants, sest tema hakkas neid jalgupidi seadma mitte ainult oma pihku, vaid ka sõrmede vahele, nii et pahem käsi oli tal konni korjates nagu punnsilmaline konnapärg. Ants oli esimene Vargamäel, kes nii ilusasti konni korjas, kõik teised, kes seda pärast samuti tegid, olid tühipaljad jäljendajad, nii-öelda epigoonid konnakorjamises. Selle peale oli Ants väga uhke ja suureline.
Veel suurelisemaks ja uhkemaks läks ta konnanülgimisega: vähk armastab ainult nülitud konna, seda teadis Vargamäel igaüks. Ants oli nimelt esimene, kes võis ka elaval konnal naha maha tõmmata ja ta siis kahvale siduda. See oli temale nii tühine asi, et ei pannud õieti köhatamagi. Rava Kustas, see alaline lõõpija, kes arvas, et solk pole see, mis eest sisse läheb, vaid mis sealt välja tuleb, sõi elavat vähki ja vaatas ise pealt, kuidas see tagurlik loom siputas, aga Vargamäe Ants nülgis elusaid konni!
Muidugi, Kustase vastu Ants ei saanud, sest kõik mõistsid, et elava konna nülgimine pole elava vähi söömise kõrval midagi. Aga samuti pidid ka kõik Antsu kohta õigusega ütlema, et las aga see poiss kasvab, küllap siis näeme, kas ta viimaks Rava Kustast üle ei löö. Ainult Antsu emal oli asja kohta pisut teine arvamine, sest tema ütles pojale mõnikord nagu möödaminnes, kui see august konni võttis:
„Ää sa täna jälle seda hullu tükki tee, et sa neil elavalt naha seljast maha tõmbad, löö nad ikka enne surnuks. Sa tead ju küll, kudas: võta jalust kinni ja…“
492
