Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/495

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Uputama, selles kitseojas?“ imestas kirjutaja ning tegi sügavaid hingamisi.

„Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen,“ rääkis köster kirjutajale, „ja ärge pange oma elu hädaohtu paari kahva pärast. Las nad jääda, kus nad on.“

„Ma tahan ju teisel aastal ka nende kahvadega püüda,“ vaidles kirjutaja vastu. „Aga mis peaasi: kiuste ei jäta ma neid jõe põhja, lähen ja toon nad välja.“

Ütles ja hakkas jõele minema. Teised läksid talle järele.

„Las minna,“ sosistas Ants Andresele. „Saaks näha, kas toob välja.“

Kaugel üle jõekäärude vilkus kuskil põõsaste vahelt tuli. Kirjutaja vaatas seda tuld ja hüüdis siis kõigest kõrist:

„Säuka!“

Aga sealt ei tulnud mingit vastust, ainult tuluke vilkus auruses õhus.

„Kui olen natuke aega põhjas olnd, siis hüüdke, et kuuleks, kuhu üles tulla,“ õpetas kirjutaja ning hüppas vette. Kõik jäi vaikseks, ainult vesi virvendas pisut vastu eha ja mõned vullid tõusid jõe põhjast. Silmapilgud venisid ootajail minuteiks, peaaegu tundideks. Kõige enne kadus kannatus köstril. Aga niipea kui tema suu hüüdmiseks avas, karjusid ka teised temaga kaasa, nagu oleks kõigil ühine häda. Vesi jäi endiselt vaikseks. Ootajad hüüdsid teist korda ja oleksid seda teinud peagi kolmat korda, kui kirjutaja poleks enne vee peale tõusnud.

„Te karjute, nagu oleks ma juba uppund,“ ütles ta kaldale ronides ja lisas juurde: „Tooge viinapudel tule äärest kuuetaskust siia, ma võtan karastuseks lonksu.“

„Noh, mis oli?“ küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult.

„Mis oli,“ kordas kirjutaja. „Jõe põhjas on suur känd ja kahvad on nähtavasti selle juurikate all. Küll ma nad üles otsin.“

„Suur känd,“ imestasid Andres ja Ants. „Kust on seia känd saand?“

„Siin on millalgi mets kasvand, mis muud,“ arvas kirjutaja.

495