„Mets kasvand,“ imestasid poisid.
„Miks mitte,“ arvas kirjutaja, võttis Indrekult viinapudeli ja tõstis suule. Siis ütles ta: „Soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla, ega ma nii pea upu.“
Nüüd andsid ootajad talle rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale veele tõusis, oli tal kahv käes.
„Jumala ime!“ hüüdis köster.
„Inimese kätetöö,“ vastas kirjutaja, ja kui ta oli pisut hinge tagasi tõmmanud, hüppas uuesti sisse. Varsti ilmus ta jõe põhjast teise kahvaga. See oli esimesest natuke maad eemal, aga ka tema oli kuhugi jämeda kännu juurikate alla kinni jäänud. Kolmat kahva ei leidnud kirjutaja mitte, kuigi ta valmis oli kas või kogu jõepõhja läbi kõndima. Oma otsimist viimaks lõpetades ütles ta:
„Siin on millalgi puht-laas olnud.“ Ja endist vilkuvat tuld märgates hüüdis ta jällegi kõigest kõrist, nagu oleks Vargamäe jõe ääres praegugi veel laas:
„Säuka!“
Ka nüüd ei tulnud mingit vastust, ainult põder solistas ja ragistas üle jõekääru, pilliroopadrikus.
„Tehke hea lõõm, ma tahan ennast soendada,“ ütles kirjutaja, ja kui poisid tema soovi olid täitnud ning tema end paljalt tule ääres eest ja takka paistis, lisas ta mõnulevalt juurde: „See on nüüd see õige elu, aga mitte see seal laua taga.“
„Aga kui paari kahva pärast oleksite põhja jäänud, mis siis?“ küsis köster.
„Miks siis põhja?“ küsis kirjutaja vastu ja lisas lõõpivalt juurde: „Nädala aja pärast oleksin peale tõusnud ja hoopis priskemalt.“
Poisid naersid.
„Niisugune on õige elu ja õige luule,“ kiitis kirjutaja uuesti, kui keha juba soe ja kuiv oli, nii et võis särgi selga ajada.
Aga köster ei leidnud kirjutaja tembus kuigi palju luulet.
„Mis siis luule on?“ küsis kirjutaja. „Ainult see tuli, mis kaugel vilgub?“
„Miks siis ainult tuli,“ vastas köster. „Mina teile
496
