Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



VII

Nelipühad olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvusid nad ümbruskonnaga, neist said nii-öelda omad inimesed.

Õllekannu kergitades küsiteldi Andrest, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas. Kui selgus, et niihästi Tagapere kui Aaseme ja Hundipalu võtavad selle töö enne käsile kui Vargamäe Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema, kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemast tööst nagu omamoodi pidu- ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati, lori aeti ja õhtul kas või tantsugi löödi, kui paras kilk peas oli.

Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota, ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikuinii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna, vaid vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.

Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust, nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks väljas. Et käes olevat tööjõudu õieti kasutada, pani Andres peale lõunat kolm hobust kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.

Peremees ise oli väljal maha laskmas. Küll kaapas ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väikesed hunnikud ja jättes neile võimalikult laiad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus: ehk saab sügise poole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi.

Tühja kesa nähes läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellelegi ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahu-

50