tas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.
See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka porujomm. Lõunavaheajal oli teisepere Kaarel oma hargivarre juba katki tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama.
Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib-olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajad tujju, nagu oleksid nad lilli noppimas või marjul, ja meeste häältele vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine.
Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab, kui valjuks ja heledaks Vargamäe Eesperes kõik oleks muutunud, aga õigel ajal lõppes sõnnik laudast.
Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad.
Aga tüdrukud ei kilganudki nii väga, kui mõni täismees sõnnikukoormaga tuli. Selle asemel lasti kätel käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest.
Viimasena ilmus oma koormaga teisepere Kaarel. See oli mees, kelle järele nilpasid tüdrukute keeled, sest sel oli jaksu ja kuraasi. Vargamäe Eespere peremehe vastu ta nelipühil küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte.
„Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,“ ütles Kaarel heas tujus.
„Napp on see küll, aga põle midagi parata, kui rohkem ei anta,“ vastas Andres.
„Küll annaks,“ kinnitas sulane, „annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas, ei enam. Kui rohkem tahad, peab tegema.“
„Otsas on ka õlu ja viin,“ ütles peremees.
„Seda leidub ikka veel ankru uurdes ja pudeli põhjas tilgake,“ arvas Kaarel.
„Kas ikka veel vähe saand?“ hüüti tüdrukute poolt vahele.
