„Isa, jäta see asi minu mureks. Sina oled Pearuga küllalt oma hammast katsund, las mina katsun ka.“
„Ää sa aga midagi hullu tee,“ manitses ema.
„Jah, sa ehk lähed liiale,“ arvas ka isa.
„Mis te nüüd tühja,“ vastas poeg. „Pearuga põle osand veel keegi liiale minna, või siis minagi…“
Aga kui noor Andres labida ja kirve võttis, et metsa minna Pearu veetammitamist vaatama, jooksis Ants talle tänavasse järele ja küsis:
„Kas lähed Jõessaare alla tammi lõhkuma?“
„Lähen torkan ta eest ära,“ vastas Andres.
„Võta mind kaasa,“ palus Ants, „ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab, kui tammi änam ees põle.“
„Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,“ vastas Andres.
„Mis sest,“ ütles Ants, „eks isa lähe siis üksi.“
„Aga mis pärast saab?“
„Saagu mis tahes,“ vastas Ants, „aga ma tahaks näha, kudas sina seda tammi lõhud ja kudas vesi lõikama pistab.“
„Siis lähme ruttu,“ ütles Andres ja andis kirve Antsu kätte.
Poisid ladusid mööda tänavat alla, niipalju kui jalad võtsid. Aga Mari oli juba söögilaua ääres tähele pannud, kui väga Pearu tammi asi Antsu südamesse kinni hakkas. Sellepärast läks ta välja vaatama, kuhu poiss söögilaua juurest nii ruttu kadus. Antsu otsides sai ta parajasti sel silmapilgul toa otsa, kui poisid kõrvu joostes tänavast koplisse jõudsid, ühel labidas, teisel kirves käes.
Mari hakkas Antsu hüüdma, hüüdis teda mitu korda.
„Ema hüüab,“ ütles Andres jooksul Antsule.
„Las hüüab,“ vastas Ants. „Teeme, nagu ei kuuleks.“
Ja nõnda ladusidki poisid mööda koplit edasi, nagu oleksid nad kurdiks muutunud ema häälele. Aga ema hüüdis toa otsast veel siiski, kui poisid juba lepikusse kadusid.
„Soo, nüüd on ükskõik,“ ütles Ants lõõtsutades, kui lepik neid juba ema silmade eest varjas. „Nüüd võime käia ja hinge tagasi tõmmata.“
„Jah, ega me ühe jooksuga ikka Jõessaare alla jõua
