minna,“ arvas ka Andres ning jättis jooksmise. Tõepoolest oli aga poistel Pearu tammi lõhkumisega niisugune tuli taga, et heameelega oleksid nad kogu tee parajat sörki lasknud, et aga võimalikult ruttu kohale jõuda.
Jõessaare all parandas Pearu parajasti oma uue kraavi kaldavalli, sest mõnest kohast kippus ta vett läbi laskma. Ta oli saare äärde augu kaevanud, kust ta labidaga savi võttis ja seda kraavivalli kitiks kaugemale kandis. Mäe poisse nähes jäi ta seisma ja toetus labidavarrele.
„Teisepere isa, ae!“ hüüdis Andres kohe, nagu oleks tal päris selge, mis ta tegema peab. „Me tulime nüüd te tammi lõhkuma.“
Pearu ei vastanud, sest Andrese sõnad kõlasid nii avameelselt, et raske oli aru saada, kas neid pidi võtma naljana või tõena.
„Tulete ehk lähemale, ma tahaks teiega rääkida,“ ütles Andres, kui Pearult vastust ei tulnud.
„Laps noorem, jalg kergem,“ vastas Pearu.
„Hea küll,“ vastas Andres ja läks mööda tammi teisele poole kraavi ning mööda saartevahelist põndakut Pearu juurde. See toetus rinnaga endiselt labidavarre kargule.
„Kuulge, teisepere isa, teie ajate kõik me saarealuse vett täis,“ ütles Andres Pearule.
„Eks tehke oma poole kruavile vall ette, nii et vesi teie mua peale ei pease,“ õpetas Pearu.
„Isa tahtis saarte vahelt uue kraavi läbi tõmmata, kust vesi ära jookseks, aga mina põlnd nõus,“ seletas Andres. „Sest miks uut kraavi kaevama hakata, kui vana olemas. Pealegi on see ka meie kraav, sest isa ütles, tema maksnud saunaonule poole tööraha.“
„Aga kruav on minu mua sees ja mina võin temaga teha, mis tahan,“ ütles Pearu.
„Teie võite poole kraaviga teha mis tahes, aga teist poolt ei tohi te puutuda, sest see on meie, meie rahaga kaevatud. Tehke poolele kraavile tamm ette, kui tahate, aga pool peab lahti jääma,“ ütles Andres.
„Kelle mua, selle kruav,“ vastas Pearu. „Seda olen kohtus mitu korda välja prosessind.“
506
