„On see teie viimane sõna, teisepere isa?“ küsis Andres.
„Mis minu, see minu, ega ma siis omast või lahti öelda,“ seletas Pearu vastu.
„Head päeva siis, teisepere isa,“ ütles Andres viisakalt mütsi kergitades ja tegi minekut, lausudes Antsule: „Lähme siis torkame ta eest ära, laseme vee jooksma.“
„Kui te minu tammi puudute, siis lähete mõlemad prosessi alla,“ ähvardas Pearu, viskas labida õlale ja sammus üleaiapoistele järele.
„Me teeme ainult oma kraavipoole lahti,“ vastas Andres üle õla tagasi, „teie poolele jätame tammi kõvasti ette.“
Nagu öeldud, nõnda ka Andres tegi: lõhkus kraavil poolest saadik tammi eest ära. Aga nüüd ei andnud vesi, kurivaim, armu ka teisele poolele, vaid pühkis varsti ka selle eest. Andres vaatles üsna vaikselt vetemängu, aga kaks teist pealtvaatajat ei saanud muidu, kui pidid aina häälitsema: Ants suure rõõmu pärast, joostes veevooluga mööda kraavikallast võitu, nii et nahk tolmas seljas, Pearu suurest südametäiest, kuigi ta täna ei teinud niisugust põrgukisa nagu varemal ajal lepiku all, lüües tammi pärast hundiratast Andrese karjapoisiga või tema sulasega. Tuli see muutus Pearu vanadusest või noore Andrese jõust ja viisakusest, mõni seda teab, igatahes ei tekitanud Jõessaare tammi lõhkumine kuigi suurt mürglit, nii et Andres kohase leidis öelda:
„Teisepere isa, astuge lähemale, siis näete ka teie, kui ilusti vesi jookseb, tammi mättad löövad aina lipsu jõe poole pistes.“
Aga Pearu ei tulnud ilusat veejooksu vaatama, sest tema ei tahtnud tammimätaste lipsulöömist näha. Tema jäi endiselt aupaklikku kaugusse ja ütles:
„Enne õpetas vana Andres ikka võerad karjapoisid niisukesi rumalaid tempa tegema, aga nüüd ajab ta iseomad lapsed kurja peale. Küsige talt kodus, kas see on ka pühakirja järele, nagu minu koera peksmine jõuluõhtul või oma lapse kihutamine sauna?“
See vihastas noort Andrest ja nüüd vastas ta Pearule päris tõsiselt ja peaaegu südamlikult:
„Teisepere isa, kui sa tahad mehejuttu ajada, siis
