Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/513

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nagu poleks enam kellelgi tema kohta midagi ütlemist. Isa tahaks pojale mõista anda, kui väga ta alles vanema inimese juhtimist vajab, ja ütleb sellepärast:

„Kirjutaja on sulle ju palka juurde pand.“

„Ükskõik, see ei aita,“ vastab Indrek, nagu räägiks isa tühiseid sõnu: isa ise tunneb, nagu oleks ta poja meelest tühiseid sõnu rääkinud. Ometi küsib ta pojalt:

„Mis see siis aitab? On sul linnas parem koht teada?“

„Ei ole,“ vastab poeg endisel toonil. „Ma ei otsigi kohta, tahan kooli minna või muidu edasi õppida.“

„On sul siis nii palju raha?“ pärib isa ikka suurema imestusega. „Ega ilma rahata kooli võeta.“

„Ega mul suurt ole ühtigi,“ vastab poeg. „Ainult pisut. Mõtlesin küsida, et ehk sina saaksid mind natuke aidata. Pärast, kui palka hakkan saama, maksaksin ära.“

Isa on peaaegu jahmatanud. Kunagi pole võinud ta arvata, et tema enese poeg temaga nii asjalikult-võõralt võiks rääkida. Indrekust on mõne aastaga uus inimene saanud, nagu polekski ta Vargamäel sündinud ja kasvanud.

Mari kuulab isa ja poja kõnelust vaikides pealt ja tema ei saa Indreku sõnu kuulates muidu, kui peab mitmel korral oma silmi pühkima. Issand jumal! Iseoma laps, iseoma valulaps tuleb neilt raha laenama!

„Kuidas meil tänavu on?“ küsib ta viimaks Andreselt.

„Mis meil on,“ vastab Andres. „Midagi ei ole. Isegi näed, kes kaela hakkab kandma, see läheb – kes mehele, kes kroonu, kes linna. Oleme varsti kaks vanainimest Vargamäel ja võõrad teenijad, muud ei kedagi.“

„Kas siis sugugi ei saaks?“ küsib Mari.

„Neli-viiskümmend ehk kuidagi, ei rohkem,“ vastab Andres, „seegi suure vaevaga.“

„Hea oleks seegi,“ ütleb Indrek nüüd nagu liigutatult.

„Aga selle annan ma niisama, tagasi ei taha,“ lausub Andres.

„Ei noh, kus siis seda nüüd,“ arvab Mari.

„Eks teine aasta näe, kuis siis on,“ räägib Andres nagu poega lohutades.

„Ma näen ka linnas, kuis seal on,“ vastab Indrek ja arutab siis edasi: „Nõnda saan ma hakkama. Omal

513