Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/514

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


natuke, siit mõnikümmend ja laenata saan ehk ka pisut, kui just häda.“

„Kes sulle laenab?“ küsib isa. „Kes võeras laenab lapsele raha?“

„Küllap leidub ka neid, kes võõrale lapsele laenavad,“ vastab Indrek ja see ajab Mari jällegi silmi pühkima, sest temal tuleb meelde, et tema isegi on laenanud: on laenanud Krõõda lastele ema hoolt ja armastust, mis ime siis, kui mõni teine tema lapsele raha laenaks.

Ometi pühiks Mari täna oma silmi veel palju rohkem, kui ta teaks, kellelt loodab Indrek raha laenata. Ja nagu himustaks ta seda silmade pühkimist, pärib ta pojalt temaga üksi jäädes ääri-veeri, kes see on, kes talle raha laenaks. Aga Indrek ei vasta emale, ta räägib ainult ebamääraseid sõnu, nii et ka ema omakorda tunneb nagu isagi: iseoma laps on võõrastega elades võõraks muutunud.

Indreku rahalaenamisega on aga niisugune imelik lugu. Juba enne Indrekut teenis kirjutajat keegi vanatüdruk, nimega Mai, keda aga kirjutaja kauaaegse truu teenistuse eest hüüdis Maie. Tal olid pruunid silmad ja ruuged juuksed. Pahem käsi oli tal millegipärast nõrgake ja raskemaks tööks vähe kõlvuline. Aga kartulit koorida temaga ikka sai ja riista hoidis ta pesemisel ja kuivatamisel ka. Muidu oli kirjutaja Maie tüse ja tugev inimene, ainult hinge poolest õrnake, nagu oleksid tema pahem käsi ja hing lähemad sugulased.

Maie suuremaks kireks oli romaanide lugemine ja pärast nende jutustamine igaühele, kes aga kuulata tahtis. Ümberjutustamises oli ta suure osavuse omandanud, nii et paljud Maie jutustust paremaks pidasid kui raamatu enda lugemist. Raamatul oli ikka pisut võõras maik, aga kui ta Maie suust oli läbi käinud, siis oli ta igapidi päris oma.

Muude seas oli Maie jutustamisest võlutud köstri sulane – hallisilmaline ja vähesõnaline, valgete sorakil vuntsidega mees, Maiest paar aastat noorem. Tükid ajad võisid kirjutaja Maie ja köstri Juhan istuda ja ep olnud muud kuulda kui aga Maie lahkesuulist sõnademulinat igavesest truudusest ning palavast armastusest kuni surmani.

514