Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/516

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nes ta ikka enam Maie jutustuse mõjust ja viimaks kirjutas ta Juhanile, nagu Maie seda kunagi polnud jutustanud, vaid ainult tundnud ja vahel unes näinud – nii ilusad olid Maie arvates Indreku kirjutatud kirjad.

Poolteise-aastase kirjavahetuse tulemuseks oli see, et Juhan unustas Maie küpsed aastad ja tema nõrga pahema käe ning sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. Kosjad olid nii toredad ja lõbusad, et laulu laskis peigmees ja pisut pruutki, laulu laskis ka isamees, ja vait ei võinud olla kirjutajagi. Ainult Indrek ei laulnud. Temal oli seletamatu valu südames, peas segane ja silmis ähmane. Sellepärast see ehk nõnda sündiski, nagu see sündis. Sest kui Indrek ja Maie pimedas kojas vastastikku sattusid, haaras tüdruk poisi ümbert kinni ja suudles teda mitu korda kõvasti suule – nii kõvasti, et Maiel endal pahemasse kätte nagu jõudu juurde tuksatas, kuna Indrekul silmist tuli surtsatas, mille valgusel ta nagu sõna „mälestuseks“ luges. Kas selle sõna all ka täht M seisis, seda ei näinud ta, sest enne kustus silmatuli.

Kui Maie Indreku viimaks sinnapaika jättis ja välja läks, et kaevul janu raudkülma vett juua, seisis noormees pooluimaselt seina najal edasi, nagu oleks ta täis magusat kosjaviina. Õuest tagasi tulles leidis Maie poisi endiselt paigalt ja küsis temalt erutatult:

„Mis teil on?“

„Ei ole midagi,“ vastas Indrek.

„Kas olete haige või?“ päris Maie edasi.

„Ei,“ vastas poiss oma pead katsudes, nagu oleks seal midagi viga.

„Või ehk sellepärast, et mina?…“ küsis tüdruk.

„Ma ei tea, võib-olla sellepärast,“ lausus Indrek.

„Ma palun väga andeks, kui sellepärast,“ ütles Maie nüüd ja pisarad purskasid tal silmist. „Ma ei tea isegi, mis kuri mu peale tuli, et ma nõnda,“ luksus ta. „Ma olin nii õnnelik, õnnelik ja teadsin, et see on ainult teie kirjade pärast, nõnda see siis tuligi. Aga teate, mul on üle kahesaja rubla korjatud, Juhanile põle ma sellest sõnagi lausund. Te rääkisite ikka, et läheksite linna kooli, aga põle raha. Tahate, ma annan oma rahast poole teile ega hinga sellest kellelegi, Juhanile ka mitte. Kui

516