Aga see sündis, et Juhan läks köstrilt ära – läks teise kihelkonda väikese talu peremeheks, sest tema vanemal vennal oli kasulikumat teha, kui väikest kodukohta pidada, andes nõnda oma eesõiguse Juhanile. Alles nüüd, kus köstri Juhan oli läinud ja seega ainuke tõsine kuulaja kadunud, märkas Maie, et jutustused igavesest truudusest ja armastusest kuni surmani oli ta rääkinud otse iseenda palavast südamest, et nad köstri Juhani külma südant soendaksid. Maie jutustustes leegitses tema enese kuumav süda.
Ja et see magus lõõm ei kustuks, sõlmis Maie Juhaniga kirjavahetuse. Aga kirjade kirjutamine polnud Maiel sugugi nii kerge kui jutustamine, kus aitasid kaasa toon, liigutused, pisarad, nõretavad pilgud. Maie kirjutas ja kirjutas, aga kui ta kirjutust hakkas läbi lugema, kiskus ta selle puruks: kirjutusel ei tundunud Maie põleva südame ja kurduva hinge pitserit. Aga ainult selle pitseri pärast Maie ju kirjutaski.
Maie oli lõpuks peaaegu meeleheitel ja langes kurvameelsusse. Kõik panid tähele, kuidas kirjutaja truu Maie kurvameelsusse langes. Isegi vana õpetajaproua kõrvu puutus see jutt. Aga siis leidis Maie ühe romaani eeskujul oma asjale lahenduse: ta jutustas kogu oma kurva loo Indrekule ja palus teda endale kirjade kirjutamises abimeheks. Selleks arvas ta endal isegi teatud õiguse olevat, sest kõik need aastad oli ta Indreku kui oma lapse eest muretsenud, temale pesnud, tema pesu ja riideid lappinud ja tema sokke nõelunud, oli see siis nüüd liig, kui Indrek ka teda pisut vastu aitab.
Maiel oli oma hädaga õnne, sest kuigi Indrek oli alles noor, ometi olid tal juba omad väikesed kogemused ja mälestused, mis Maie kurva loo ja palve tõttu ärkvele tõusid. Nagu vaimust vaevatuna läks Indrek oma kasti kallale ja soris seal kaua raamatute ja paberite kallal, kuni ta leidis kaardikese luitunud roosade käekestega, mis hoidsid teineteisest kinni. Kaardikese teisel küljel oli vene keeli kirjutatud: „mälestuseks“, mille all seisis täht M.
Nõnda siis algas Maie kirjavahetus Juhaniga Indreku käe ja südame läbi. Maie jutustas, mis ta tahaks Juhanile öelda, ja Indrek pani selle kirja. Kord-korralt vaba-
