ainult, et see nõnda sündis. Võimalik ka, et see sündis viisakusest pühakirja vastu, väga võimalik.
Vargamäe Mari, kes viimased aastad oma kasupojast imelikult eemale oli jäänud, ei saanud midagi parata, et ta jumalaga jättes pidi pisarsilmil tema ligi tikkuma. Ja kui siis Andres Marile, kes oma kasupoja kõrval nüüd nii väike tundus, oma käe ümber piha pani ja lohutavalt ütles: „Ema, ära nuta, ega ma surma lähe,“ siis oli Maril nii ütlemata hea olla, et ta oleks tahtnud veel kauaks nõnda oma kasupoja juurde jääda. Nii imeline oli mõelda, et kuigi tema Andrest oma ihus pole ilmale kandnud, siis vähemalt on ta teda imetanud, ja nõnda on ehk Andrese luude-kontide jõus pisut ka tema rinnapiima rammu.
Vargamäe Andres tahtis poja küütida maakonnalinna, aga poeg oli vastu, osalt sellepärast, et ta ei tahtnud isale seda vaeva, osalt, et – võõrastega oli praegu kergem kui omastega. Kergem oli minna vallaküüdiga kui oma isaga. Nõnda siis viimaks jäigi, et Andres viis poja ainult vallamaja juurde.
Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale:
„Nüüd pead jällegi võõra sulase võtma, isa.“
„Olen mõelnd muidu läbi ajada,“ vastas vana Andres.
„Ants on ju alles liiga noor ja nõrk.“
„Enne saadi Vargamäel ikka poisikesega hakkama,“ arvas isa.
„Siis oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine,“ ütles poeg.
Vana Andres istus natukese aega vaikides, piht vimmas, ja ütles siis:
„Mina tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled.“
„Kas ma üleüldse tulen,“ tähendas nüüd poeg.
Isa vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul.
„Mis jutt see siis nüüd on?“ sai ta alles natukese aja pärast suust. „Kellele ma siis olen teind ja vaeva näind? Kas sa siis Vargamäed sugugi ei armasta?“
„Isa, sina isegi ei armasta õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik,“ rääkis poeg.
526
