Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/527

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kust sa selle ometi täna võtad?“ küsis vana Andres valusalt.

„Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isakoju tagasi minna, paneks sa kas südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?“

Muidugi, nõnda see oli, seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suu läbi, keda ta sõidutab Vargamäelt alla. Võib-olla oleks pidanud poeg täna isa peale halastama ja seda talle mitte meelde tuletama, aga poeg ei halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Hulk aega pidi vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda:

„Mis sest siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks, Vargamäe on ju sinu isakodu ja sina pead seia tagasi tulema.“

„Nii ta on küll,“ arvas poeg vastu. „Aga kas sinu isa oma laste sünnikohta armastas?“

„Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.“

„No näed, aga sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema põle ka Vargamäed armastand, sest temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise rääkisid,“ seletas poeg isale.

„Ega tema nüüd õndsake küll…“ lausus isa. „Aga sood võib ju ära kuivatada, soode asemele tuleb mets, nõnda peab see olema.“

„Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?“ küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi…“

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,“ ütles isa.

„Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“

Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres

527