„Ää täna tule, Kaarel,“ palus tüdruk, sest ta kartis poissi, aga veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt:
„Tulen täna… kui kõik on magama läind.“
Maiel oli nii hea kartes… Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on seestpoolt haagis, haak ja obadus on tugevad. Mai võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis poiss. Tulgu Kaarel, küllap näis, kuidas ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii tugevad.
Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli, sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt nii palju olema, et kaheksa hobusega saab päev otsa käristada. Tingimata nii palju. Selles sõnniku-unistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.
Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine, temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal oli ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada!
VIII
Valmistuti heinatööle. Nii mõnigi muu vajalik töö jäi selle kõrval tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati iga päev tuleviku peale, nagu oli seda teinud eelminegi peremees.
Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.
„Juss, pean ma ka sinu vikatile löe tegema või saad sa ise sellega hakkama?“ küsis Andres sulaselt.
„Mis nüüd sina, peremees,“ vastas sulane, „küllap saan isegi otsale.“
Nõnda jäidki sulase asjad tema enda teha. Aga teiste
