Mai. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu: sest viskas ta selle kuhu ta viskas, ikka sadas ta teisepere Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oli ka Kaarli läigitatud veega: paiska ta või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.
Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel ja Kaarlil peab midagi olema või et neil peab midagi tulema, muidu see ei või olla. Nõnda oli siis Mai esiteks jumalamuidu hobu ohje songutanud ja suure kisa ning mürinaga koju sõitnud, sest kastevesi jutustas teistele niikuinii varjatud saladuse ära.
Aga asi oli üsna loomulik: Kaarel oli tugevamaid mehi, Mai matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad – niisugused olid nad.
Kui Mai endale aidas kuivad riided oli selga pannud, paistsid tema silmad Kaarlile veel sinisemaina ja vaiksemaina. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, nii et ta kõhule kippus liiga tegema.
Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis ta lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi ära nälpas. Aga sest polnud midagi. Mai oleks hea meelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud – oleks korjanud selle külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silmade all kaela kallas.
Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis, ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.
„Tulen täna,“ ütles Kaarel siis.
54
