teragi,“ vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:
„Aga mis sa siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohtaia asutaja.“
Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.
Sauna-Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all paiguti veel jäälobjakat leidus. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.
Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut väiksemat kraavi kaevama hakata, sest vesi tegi seal liiga ja maa oli kui mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega, kui lahja rohu söömisega jaksu võtavad. Ei aita ka see suurt, et talvel mõnikümmend sammu kõva silda tehti. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsesid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus nad hinge tagasi tõmbasid.
Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui tema kaitseks kraavi kaevati, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.
Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne, kuidas tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud, et piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres seda üheskoos Pearuga teeb, aga Aadu ei tea
76